Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/145

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

on wastuoksa lookas, aga nad ei waluta, hing alasti kahekorra wäljaspoole wöö wahele pistetud, aga ei wärise.

Uulitsale astudes ja kulunud paberilipakaid silmitsedes wõttis iseäraline tundmus nooremehe üle wõimust. Katal on tema laulud muidugi pääs ja ta saab neid lõbusas tujus omadele „wõõrastele“ ette laulma, aga ta ajab sõnad segamini ja kuuldawale tuleb: „Su nina nii imelik nüsio, Sääl undab tore tormio.“ Ja iseäralik lõhn oli paberilehtedel küljes. Robertile tuli ninarätik meelde. Ta nuusutas weel kord paberilipakaid ja nutma tahtis ta hakata wõi lähemale linnawahile hüüda: „Nad lõhnawad, aga ma ei taha seda! Keela neil seda ära, sul on ju rewolwer puusa pääl. Tead, mis lõhn see on! See on proklamatsionide lõhn, noor neiu on neid ennastsalgawal rinnal soetanud. Proklamatsionid! Pommid! Dünamit!“ Aga linnawaht ei teinud nooremehe mõtetest asjagi, ta kükitas kellegi teise warju müürinurka maha, ulatas käed suu poole ja möödaminejale kostis ainult „küll, küll, küll“ kõrwu.

Ka Robertile hakkas juba küll saama. Kui ometi lõpp tuleks, ükskõik kuidas! Kuud oliwad kümnete aastate pikkuseks weninud. Nõnda wõib Metusalast wanemaks saada.


145