Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/25

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

loomu poolest eeslid, elukutse poolest oma naise mehed ja ameti poolest wäimehed armastawad olla, ning olgugi et Hedwigi isa rahakotti keegi nii sügawaks ei pidanud, et doktor Kalamaa sarnane mees sinna juurde peatama jääks. Siiski kaheldi. Kellele on wana Stern oma rahalaeka põhja näidanud wõi kes on tema tütre mustade silmade põhja näinud?

„Lähme jalutama,“ ütles Hedwig Emma juurde sisse astudes.

Nad läksiwad. Esiteks kõndisiwad nad linnas sihita ümber, siis pöörasiwad nad mere äärde. Eemalt waadates hiilgas see kui ilus naine, jõudsiwad nad talle aga lähedale, siis puhus säält wilu tuul wastu. Rohi oli alles tärkamata, õhus hõljus merekõntsa ja lumest wabanenud maapinna lõhn.

Sõbrannad waikisiwad. Liiw rudises sula lumena tasakesti nende jalgade all, mille pääle lained waikse kohinaga wastasiwad. Keegi seisis otse wee ääres, silmad mere poole, kuuehõlmad tuule käes lahti. Nõnda istuwad waresed õhtuti kuuselatwul, nokad päikese poole, nagu imestaksiwad nad tema kuldawat sära. Aeg-ajalt kergitawad nad tiibasid, nagu tahaksiwad nad lendu tõusta, siiski istuwad nad edasi.


25