Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/7

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

1.

„Ei, ei! Teisiti ei wõi ma, ma pean temale kõik ütlema,“ sõnas Robert hommiku hilja asemel üles ärgates ja omi liikmeid sirutades: öösine raudteesõidu wäsimus oli teda kauaks unehõlma suigutanud.

Päewadest oliwad kuud saanud, kus Robert ennast silmas pidas, oma jõudu proowis, kaalus. Ja kui ta seda hirmutist, mille rusukstallamise kallal ta nii kaua oli waewa näinud, eneses tundis uuesti jalule ajawat, siis jooksiwad wärinad tal üle keha. Pidi kõik tema waew ja lootus asjata olema? Sai ta kõigest üle, mitte aga iseenesest?

Waremalt, kui talle needsamad küsimused piina kippusiwad tegema, nägi ta peagi kahte musta silma, mis tõsidusega rahulikult tema pääl wiibisiwad. Ilmsi wõi mõttes nendesse silmadesse waadates, mis süütusest ja arusaamisest näisiwad rääkiwat, waibusiwad nooresmehes piinawad tungid. Aga


7