Juba sammusiwad nad uulitsat mööda edasi.
„Olete Teie kunagi kuulnud, et mustlase hobune laadale minnes lonkab?“ küsis noormees neiult. See ei teadnud, mis wastata, ja waatas küsiwalt nooremehele silma.
„Mina mitte,“ wastas Robert ise oma küsimise pääle, „sest kui mustlase hobune ühte jalga lonkab, siis lüüakse ka terwete jalgade sisse naelad, ning kronu kõnnib kui jumalanna.“
Neiu wahtis ikka weel umbusaldusega nooremehe pääle, nagu kahtleks ta tema terwe mõistuse juures.
„Waadake, austatud preili, sellest wõiksite Teie õppida,“ seletas Robert.
Neiu hakkas jällegi naerma.
„Aga siis peaksin ma ju mustlane ja hobune kokku olema,“ wastas ta. „Ühest koormast saab mulle küll, nii lonkan ma parem edasi.“
See wastus meeldis nooremehele, ja ta arwas aimata wõiwat, miks Kata nii kuulus on. Kui ta nüüd tema pääle waatas, siis näis, nagu ei lonkaks ta enam, waid wigurdab muidu, et kõik teda tähele paneksiwad.
„Kas Te ei tahaks mere äärde jalutama minna?“ küsis noormees.
77
