Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/91

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Lõbu, lõbu, ikka lõbu! Oleme meie siis ainult lõbu tarwis ilmas? Meil on ju ka igalühel omad kohused…“

„Muidugi on, kui see meile lõbu teeb,“ ütles Hedwig.

„Lubage, et ma oma mõtte wälja ütlen,“ hakkas Kalamaa madalamal, kuid tehtud rahulikul toonil. Hedwig tundis salajat rõõmu. Kalamaa polnudki ju nii hirmus, kui aga temale julgesti wastu astuda.

„Nojah, millest tahtsin ma rääkida,“ hakkas Kalamaa. „Noortestmeestest, kes awalikult niisuguste seltsis liiguwad… Jah, ma saan ju aru, et meie, mehed, kellel meil nii palju seda tüsedat jõudu on ja kes me juba loodusest karedaks, wõib isegi öelda tooreks — ja jah, tooreks, ma ei häbene seda öelda, olgugi et ma ise mees olen — oleme määratud, mõnikord sammusid astume, tegusid teeme, mida waewalt wabandada wõib, aga ma ütlen ka: ainuke abinõu meie iseloomu konarluste mahaõõrumiseks on naisterahwas, puhas, süüta naisterahwas, nagu teda mina ja kõikide aegade kulturirahwad omale ette on kujutanud, teda suremata kunstitöödes ülendanud, tema poole palwetanud. Ainult niisugune naine wõib mehest alles täielise mehe teha. Aga ütelge, mis


91