„Lähete wiimaks riidu,“ ütles tädi natukese aja pärast.
„Mis siis, kui see meile lõbu teeb.“
Neiu naeris. Tal tõusis tahtmine doktor Kalamaaga oma jõudu katsuda. Ja huwitawaks läks elu.
* *
*
Hedwig ja Kalamaa seisiwad nagu alalisel sõjajalal: igaüks oma ette teritas tapreid ja ihus odasid ning ootas waenlase kallaletungimist. See aga oli kawal, ta tahtis pikalise piiramisega tüli lõpetada.
Hedwig ei püüdnudki enam oma endist seisukohta — „kui see lõbu teeb“ — kaitsta. Ta tundis enese siis kõige julgema olewat, kui tal mingisugust seisukohta polnud, waid kui ta naerdes seda maha kiskus, mida wastane üles püüdis ehitada. Ta tegi ennast kõigest wabaks, istus kui linawästrik aiateibasse, kes tuulelipuna oma saba siia ja sinna pöörab ja tuttawat häält tehes ütlewat näib:
„Näe, istun siin, aga kui sa mind siit ära ajad, istun kohe lähema teiba otsa. Wiskad sa aga sinna mulle kiwiga järele, siis wõin ma weel kaugemale wõi ka suutuks ära lennata, pesa mul ju weel pole, kõigewähemalt puuduwad munad ja pojad.“
95
