hüüe ja uued pasunahelid. Siis valgustatakse linnas üks maja aken. Siis teine… kolmas… kuuldub, nagu läheneksid hääled ja sammude müdin; nagu tormaks Järv mühisedes kallastest välja ja murraksid veed endile teed linna poole. Läbi khaosi kõlavad kirikukella löögid. Juku seisab värava juures ja vaatab kord Linna, kord Järve poole.)
Juku
(Linna poole vaadates). Nad põgenevad. Oi, missugune segadus! (Järve poole vaadates.) Udu! Kui tihe udu! Midagi pole näha.
Keegi
(hüüab Linna poolt:) Põgene, Juku! Päästa end!
Juku
(teeb mõne rutulise sammu Linna poole, seisatab, pöörab tagasi värava juure ja istub kivile. Linnas kestab khaos edasi, nagu kauge merekohin. Värava juures on sügav vaikus. Juku toetab käed põlvile, ta pää langeb käte vahele. Väravale ilmub Vanake, vaatab esiti argselt ringi ja istub siis ohates kivipingile, väravavahi asemele. Juku ei pane teda tähele. Nii istuvad mõlemad vaikides teine teisel värava poolel. Siis ohkab Juku. Siis ohkab Vanake. Juku tõstab pää kohkunult üles.)
Juku.
Vanaisa! Sina oled, vanaisa? (Läheb
27
