Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/309

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


lestuseks kaasa; need on sinu käes kurja küllalt teinud, ehk kõlbavad nüüd mõne hea teo jaoks.“

Gabriel võttis kimbust kannika leiba ja pistis selle röövli põue, nii et ots suuni ulatas. Kimpu jälle oma selga upitades ütles ta: „Jumalaga, Siim. Tuleval korral mäletad minu nägu vist paremini? Kui võid, siis paranda meelt, kui mitte, siis ole teinekord vähemasti ettevaatlikum, et sa röövlite kätte ei lange.“

Röövel kiristas vaikselt hambaid.

Kui Gabriel ja Agnes tüki maad suure metsa all ära olid käinud, ütles Agnes: „See juhtumine tegi mulle palju enam nalja kui hirmu. Kas usute, mul on hale meel selle vaese, petetud röövli pärast!“

„Usun küll, aga ei või parata,“ pomises Gabriel. „Teie ei tohi mitte kõiki inimesi omataoliseks pidada, junkur Georg.“

„Aga ta on ometi ka inimene!“

„Õige küll, aga kui inimene end metselaja sarnaseks teeb, siis peab temaga ka sedamööda ümber käidama.“

„Ta võib seal tõesti otsa leida.“

„See oleks hulgale rahvale suureks õnneks, aga ma ei usu seda. Kurjadel on visa hing. See on kaval rebane, kes ikka nõu leiab. Pealegi ei ole ma teda nii kõvasti sidunud; mõne tunniga võib ta ennast köidikutest lahti rabeleda.“

See sõna äratas Agnese kuldses südames äkilise rõõmu- ja tänutundmuse tuhina.

„Te olete hea inimene!“ hüüdis ta liigutusest väriseva häälega, ja korraga tundis Gabriel oma käel sooja pehmet surumist.

Gabriel jäi järsku seisma.