Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/405

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


23. jaanuaril ilmusid Lasnamäele esimesed vene väehulgad. Linna poolt pisteti alevi majad põlema, lõhuti aiad ära ja raiuti puud maha, et vaenlased pealetungimiseks katet ei leiaks. Kuni õhtuni kestis venelaste kogunemine ja teisel hommikul oli Tallinn maa poolt täiesti sisse piiratud.

Kogu vene vägi, arvu järele ligi 50 000 meest, oli viide laagrisse ära jaotatud, mille rida Lasnamäe alt kuni Mustjõele ulatus. Venelaste ülem käsuandja oli tsaari sugulane vürst Fjodor Iva-novitš Mstislavski; tema abiline ja parem käsi oli kuulus sõjamees Ivan Selimetin-Koltsov, kes tsaarile oli vandunud, et ta Tallinna ära võita või oma elu jätta tahab. Nende üleskutse peale linna ilma verevalamiseta venelaste kätte anda ja tsaari vägeva kaitse all rahulikult elada, vastati linna poolt pilkamisega. Linnarahval ja rootslastel oli viis korda rohkem suurtükke ja sõjamoona kui venelastel; ka oli see teatud asi, et selleaegsed vene sõjamehed lahingus küll kardetavad, piira-misekunstis aga osavuseta olid. Nõnda arvasid tallinlased piirajate suurt arvu julgesti põlata võivat. Nad elasid priskesti ja pühitsesid koguni pulmi ja pidusid, kuna vene kantsis Tõnismäel suurtükid paukusid ja esimesed tulekuulid raksudes telliskivi-katustest läbi lõid.

Et venelaste arvu ja nende nõu kindlasti teada saada, anti Ivo Schenkenbergile käsk oma salgaga ja ühe osa rootsi ratsanikkudega äkisti linnast välja tungida ja mõnd venelast elusalt kinni püüda. Ivo täitis käsku. Pimedal ööl tõmmati Viru värav üles ja lasti salk ratsamehi välja. Nad sõitsid esmalt pikkamisi, end võimalikult põlenud majade rusude varju hoides, venelaste laagri