Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/9

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


orja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust pimestatud keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid.

Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele.

Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: „Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.“


II

Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli metsa sees, ja imelikul viisil oli ta ühe sündinud maamehe Tambeti päralt.

Kuidas see mees oli pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba pärisorjad?

Seda näeme me kohe.

Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk

9