Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/106

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

selt ja mõnusustelt, seda oled kaotanud süvenemiselt. Peaks õige ühel suvel võtma kepi kätte ja pambu selga ja kogu suve jala matkama. Metsa ääres peatuksid, teeksid tuld ja valmistaksid sööki, vähenõudliku öömaja leiaksid kuski talulakas või ka siinsamas metsa all. Mõnes paigas peatuksid nädala või paar, teeksid tööd, vaatleksid inimeste rõõmusid ja muresid, siis rändaksid jälle edasi.

Siinsamas aga naeratad enese üle: seda sa ei tee! Kadunud on romantiline vandersell-hulkur ja Nipernaadi elab edasi ainult kirjanduses. Praegu domineeriv kraadepoiss teeb sõite omnibusel või huvirongil. Tantsib metsa all oma tantsud, teeb seal oma tipsud ja sõidab tagasi, muu ei ole tema asi. Seda kõike võib ju kodus lugeda ajalehest, seda teame õpperaamatust.

Ja tõepoolest me reisimegi rohkem õpperaamatute, ajalehe ja raadio kaudu. Raadio toob maailma koju — reklameeritakse. Kino toob veel rohkem. Ei ole seda maanurka, mida ringvaates pole nähtud. Kõigest teame pisut, kõike tunneme pealiskaudselt. Aga tõeline elu jääb kõrvale.

Tulen rattalt maha, istun murule ja avan kaardid. Siin on suur Pühatu soo, seda nägin Kuremäelt, aga sinna ma ei lähe, liigun teed mööda. Kuremäe ja Vasknarva vaheline tee on märgitud kaardile kollase joonega, see tähendab: esimese klassi tee, jõuvankritele sõidetav. Hõlpus on seda teed mööda nüüd ristikäiku teha, jumalaema kuju Vasknarvast Kuremäele viia, ei ole enam vaja sumbata niueteni vees ega hoida püha-

106