Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/114

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe — otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…“

Vanamees viskab plotskiotsa maha, astub jalaga peale ja muheleb naerda veidrat ajalehemeest.

Ma mõistan, ajalehemees tuli otsima parvepoisi-romantikat, nagu oli seda lugenud kirjandusest, leidis eest aga igapäevsed töömehed, kes olid leivateenistusel väljas.

„Jah,“ sõitlen siinsamas endaga, „sa ei ole parem neist ajalehemehist, ajad taga ka mingisugust minevikuromantikat ja oled pettunud, kui

114