seda ei leia. Kõik ilusamad ajad on juba enne meid olnud. Teatud east peale vaatame kõik tagasi ja igatseme vanu aegu. Omamoodi romantik on see vana metsameeski, kes ei salli veoautosid ja raudteed siin kolkas. Vanasti oli tema arvates parem, kui parvetamine oli hoogsam ja killavoorid liikusid talveti üle külmunud soode. Küllap tuleb kord aeg, mil praegused aururongid ja teelt tolmupilvi keerutavad autod on vanaaegne romantika, asemele tulnud uus aga reaalne olevik, romantikata ning huvitu.“
Istun vana metsamehe kõrvale palgiotsale ja küsin õige asjalikult:
„Kuidas oli siin tänavu talvel ja kevadel teenistusega?“
Selle küsimusega, võib-olla ka tooniga taban õiget nooti, see ei ole reporteri veider küsimus.
„Keskelt läbi,“ vastab vanamees siiralt ning usaldavalt. „Ei või just nuriseda, ehk küll on olnud ka paremaid aegu, kuid on olnud ka halvemat teenistust.“
Nüüd sobib jutt, nagu ta meeste vahel peab olema, asjalik ja otsekohene. Vana metsamees kõneleb pikalt ja laialt, kuidas siin metsatöid tehakse ja palke parvetatakse. Talvel veetakse hobustega puutagavarad jõe äärde, nüüd muidugi ka kitsarööpmelise jaamadesse kokku. Sealt on edasitoimetamine kerge. Jõgede ääres aga algab jääminekuga kiire löö, saadetakse puid alla lahtiselt ja plotitud, s. t. kokkupandud parvedes. Tuleb parvedel kaasa sõita või lahtise parveta-
