heidame ka pilgu selle omapärasesse minevikku, niipalju kui see võimalikuks osutub. Temal on praegu töövaheaeg, sõidab meelsasti minuga päeva kaks-kolm kaasa, kuid kõigepealt pean siin päevapuhkuse tegema. Nii oli meil ju vanasti Rumeeniaski — kaks päeva rännakuid, siis päevapuhkus. Naerame mõlemad vanu mälestusi elustades ja sammume edasi. Siis jääb aga sõber äkki seisma ja küsib eksamineerides:
„Kas sa tead täpselt, kus sa praegu oled?“
Ma ei mõista seda küsimust, protestin:
„Miks ei tea, Tudulinnas olen. Või on talle vahepeal uus nimi antud?“
„Kas sa mitte Tudus ei ole?“
„Kuidas Tudu? Tudu on ju siit veel tükk maad edasi.“
Nüüd naerab mu kaaslane rõõmsalt:
„See on hea, et sa seda tead ja vahet oskad teha. Seal välismaailmas — kui tarvitada veel seda vana sõna — ei tehta sageli vahet Tudu ja Tudulinna vahel, arvatakse, et on üks ja seesama. Isegi ametiasutised Tallinnas samastavad need kaks asulat.“
„Mis sa siis minust õige arvad,“ protestin veelgi. „Kodumaa maateadust ma veidi ikka peaksin teadma — juba oma ameti pärast. Pealegi sõidan, kaardid paunas.“
„Siis on kõik korras,“ heidab sõber käega ja viib jutu mujale. „Vaatame siis seda Tudulinnat lähemalt.“
Tudulinna ei jätagi küla muljet, pigemini näib ta alevina või väikese linnana. Majad on
118
