dele. Mihkel ostab kilo sepikut ja arvab, et sellest alul piisab.
Nüüd läheb reis pool jooksusammul Pühajärve poole. Keegi ei vaata ümbruses metsatukka ega kuula õpetaja seletusi. Isegi Apteekrimägi jääb alul tähele panemata.
Kui viimaks jõutakse Pühajärve kaldale, jäädakse pettunult seisma — või niisugune ta ongi: loiguke vett ja paar-kolm saart keskel. Ei, kas ta niisugune ongi?
„Tulite suurte eelarvamustega,“ arvab õpetaja, „nüüd väike pettumus. Kuid pole viga, vaatame veidi ringi, siis ehk hakkame nägema ka ilu.“
„Jah, mis te siis õige ootasite,“ ütleb ka Mihkel, kes äkki on muutunud väga erksaks ning elavaks. „Arvasite vist, et vesi Pühajärves peab olema helepunane, või roosa, või helesinine… Et puud kasvavad Pühajärve saartel, lehed alla- ja juured ülespoole…? Õpetaja, kas nüüd võime minna ujuma? Kus siin saaks kulpsu teha?“
Kuid õpetaja ujuma ei luba. Miks? Võidakse uppuda. Taga paremaks, nad mõistavad ju kõik ujuda nagu kalad. Ükskõik, ei saa. Ja hakkab jutustama hirmu ning õuduse lugusid õpireisijate uppumisest. Siinsamas Pühajärves uppunud kaks naisõpilast ja neid päästma rutanud naisõpetaja. Pühajärve põhi olevat petlik ja veesoojus õige muutlik, allikad andvat külma vett, võidakse saada kramp. Kuski mujal olevat kõige parem ujuja üle kooli uppunud madalasse ojasse, kus pole vett olnud isegi rinnuni — saanud
12
