„Kas sa näed, aeg juba üle kesköö,“ lausub ka vanaperemees ja asutab magama minema. „Satud vanadest aegadest jutustama, ei pane tähelegi, kuidas aeg läheb. Eks ole küll kõik need aastad läinud kiiresti ja märkamata. Ammuks ma olin noormees, käisin ise kaubareisudel ja treisin vokke, laiendasin põldu ja tegin kavatsusi metsamüügiks… nüüd ei seleta silm enam vokivärtnat treida ja jalg tatsab aina kodu ümber, tühje talitusi tehes…“
*
Teengi siin järgmisel päeval päevapuhkuse. Õhtupoolel käime sõbraga läbi kogu talu krundi ja selle lähema ümbruse. Sõber näitab puid, mis tema mälestuses suureks kasvanud, ja põlde, mis tema ajal raismikkudest üles haritud. Iga jalatäis maad jutustab tööst, igal paigal näib olevat oma hing.
Jah, see koduhing ongi ta kutsunud siia tagasi metsade taha ja see peab teda siin kinni. Sunnib küll kõvasti pingutama ja rasket tööd tegema, kuid lahti ei lase. Sügavale on juured tunginud kodumulda. Vahel oled küll väsinud ja tülpinud, mõtled, et mujal saaks ehk kergemini läbi, aga kui viivuks peatud töös, siis kuuled taas kodu häält ja sa ei pääse kuhugi. Mis teha, ta on juba kord veidi vanamoeline, usub veel kodutalu haldjaid, kodukoha metsade ja soode hingi. Need on teda alati koju kutsunud võõrsilt ja peavad siin kinni.
„Vaata,“ ütleb sõber lõpuks, „eile sõitlesin sind, et oled vanamoeline ja otsid siit seda, mis
