aegade merre ammu kadunud, tegelikult olen ise palju vanamoelisem. Kuulan küll raadiot, telefongi käib tallu, kuid minu olemise pühapäevase poole moodustab ikkagi see vana Tudulinna, millest isa eile kõneles.“
OONURME.
Pärast „päevapuhkust“ sõidabki sõber minuga kaasa. Meie tee viib hobuseraua-kujuliselt läbi Alutaguse kõrveala: Tudulinnast Oonurme—Tudu—Roela—Paasvere kaudu Avinurmele. Sellelt teelt kavatseme teha põikeid kõrvale mõnesse metsatallu ja põlisesse laande.
Praegu läbib seda maa-ala kõva maantee — enam-vähem sirge siht, kõrge teetamm ja kumer profiil. See tee ehitati siia aasta viieteistkümne eest, tuletab sõber meelde. Enne käis siit harilik metsatee, mõnes kohas hagudega, mõnes kohas puupakkudega täidetud ning sillutatud, suuremalt jaolt aga hoopis tegemata ja vihmasel ajal läbipääsematu. Siis pääsesid Oonurme elanikud Tudulinna kirikusse ainult palja jalu veest läbi sumbates, kuna kingad olid käe otsas. Surnukirst seoti köitega kahe ratsahobuse vahele ja toimetati nii surnuaiale.
Siin kuski oli ta kord viieteistkümne aasta eest hädas. Tahtis sõita ratsahobusel Oonurme, sest vankriga ei olnud lootustki läbi pääseda. Sügisene vihm oli teed põhjatuks teinud ja pakud üle ujutanud, ratsahobusegagi ei pääsenud
130
