Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/141

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tee, seda mööda liikudes ajab ta loomad metsa ja tagasi. Kari käib muidugi kõrval vees, karjane pääseb aga kuivi jalu läbi. Selliseid purdeid olevat siin metsaperedes tehtud ammu, juba vanal hallil ajal. Kui ühed puud aastate jooksul mädanevad, lastakse uus rida maha. Praegu aga meie ei tarvitagi seda silda, pääseme kõrvaltki kuidagi läbi. Nähtavasti tarvitatakse seda kevadeti ja sügiseti suurvete aegu.

Varsti lõpebki purre ja algab karjatänav. Kahel pool on puutaraga piiratud koplid, eemalt kaskede vahelt paistab halli katusega vanapärane talumaja — oleme jõudnud soosaarele.

Sõber palub mind pererahvale mitte öelda, et tulime huvi pärast metsatalu vaatama. Et nad ei tunneks endid kuidagi nii… muuseumiesemetena ega muutuks aremaks ning kinnisemaks kui nad juba muidugi on. Ta on peremehe tuttav ja leiab juba põhjuse, mispärast talusse tuldi, nii et meie käik tunduks asjatalitusena.

Karjatänav lõpeb suure karjaaiaga, kus siin ja seal on maas tuleasemed. Kui sõbralt selle kohta seletust pärin, palub ta oodata kuni õhtuni. Siis süüdatakse neil tuleasemeil suitsevad kadakad, et suitsuga sääski ja kärbseid eemale peletada, muidu ei saaks karja lüpsta.

Avar taluõu on tühi. Kummelite lõhn seguneb vanade talude spetsiifilise lõhnaga, milles tundub suitsu, sõnniku ja mulla hõngu. Lasen silmad õues ringi käia. Kaevu ääres pingil kuivavad äsjapestud piimapütid, kambri räästa all krabisevad nööri peale lükitud tubakalehed, kusagilt ilmub seapõrsas ja hakkab ennast nüh-

141