Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/192

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tide järgi ikka päris õiget ettekujutust ei saa, peab ise nägema.

Nii meie jutleme ühest ja teisest. Tütred hakkavad valmistama õhtusööki, kuna isa läheb hobust koplisse viima.

Kas siin talus ka puunõusid valmistatakse, hakkan pärima omalt poolt. Valmistatakse küll, aga nüüd ei ole aega, seda tööd tehakse talvel. Noormees näitab mulle tööpinki, millel ei ole midagi ühist tavalise höövelpingiga. See on hariliku istepingi kõrgune, lõhe keskel. Noormees istub pingile, võtab seinalt voolmed, nurgast laua ja näitab, kuidas see töö käib.

„Aga vitsu voolitakse nii,“ seletab noormees ja kinnitab vitsa erilise seadeldise vahele, mida alt tallaga pingul saab hoida. „Nii nüüd liimeistriga tõmmatakse — näete, vitsa läbi ei lõika, paraja paksuse annab.“

Edasi viib ta mind õue ja näitab räästa alla kuivama pandud tarbepuid. Neid on kõik räästaalused täis ja ma takseerin, et sellest materjalist saab mitu aastat puunõusid teha.

Noormees tõmbab mõned puud virnast välja ja näitab, kuidas nad lõhutud on — ikka puusüü ja kasvukeerdude järgi. Saetud laudadest puunõusid ei saa, siis kõmmeldaks iga laud isemoodi, kõik peab kirvega lõhkuma.

Nüüd tuleb vana peremees koplist tagasi, jääb meie juttu kuulatama ja täiendab poja seletusi. Toas näitab teisigi riistu, näitab, kuidas uurdekraavi tehakse ja lauad kokku pannakse. Kui isa jutt ja seletused liiga pikaks venivad,

192