pole öelnud üks Petserimaad külastanud prantsuse teadlane, et kogu selle maa peaks panema klaaskupli alla ja alal hoidma — muuseumina.
Keskhommik läheneb. Juba avatakse siin ja seal uksed, naised tulevad välja, panged käes, ja lähevad vee järele. Vett on Petseris vähe, majad on ilma kaevudeta. Linna äärel mäenõlvakul on allikas, püha kaev, kuhu vooritakse paaridega vee järele. Siirdun ühes naistega minagi sinna pühale kaevule. Sellegi kaevu kohal on palveputka, rist peal ja pühakupilt seinal. See on kaevukaitseja ja veeandja. Keset kabelit on neljakandiliste raketega kaev, kust käega ulatub vett ammutama.
Naistesalk seisab kaevu juures reas, igaüks lööb enne risti ette, alles siis täidab oma panged. Seisan kaevu ääres ja märkan, et vesi kaevus väheneb silmanähtavalt. Kui naistesalk on oma vee kätte saanud, jääb kaevu põhja õhuke veekiht.
Nüüd tuleb üksik naine kaevule, vaatab rakete äärelt alla ja näeb, et kaevupõhjas ainult veidi vett, kuid ta ei hakka hädaldama ega pahandama viibimise pärast.
„Hiljaks jäite — vesi on otsas,“ teen juttu.
Naine asetab rahulikult panged kaevu äärde maha, noogutab peaga pühakupildi poole ja vastab mulle:
„Pole viga, küll see vett annab.“
Siis heidab põlvili pildi ette, hakkab risti ette heitma ja pomisedes palvetama. Seisan kõrval ja vaatan vaikides pealt. Seda palvet näis vesi kaevus ootavatki — kui taas pilgu kaevu hei-
220
