Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/33

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kängitsen jalad ja teen ringi ümber saare. Ikka sama puhas liiv ja siledad kivid. Tasaselt rulluvad lained randa ja kaovad siis jälle. Taimestikku siin peaaegu ei olegi: kaks kidurat-kidurat mändi ja hõredalt teravaid leeterohtusid, nende vahel looklevad siin ja seal liivaherned.

Kogu saar aga kubiseb lindudest, kuhu aga lähed, seal tõusevad su eest lendu tiirud ja hakkavad vihaselt häälitsedes lendlema su pea kohal. Mõnes kohas on nad nii õelad, et tikuvad sulle nokaga vopsusid andma. Haaran siin ja seal pihutäie kruusa ja peletan kisajaid eemale.

Leiangi kohe nende õeluse põhjuse: kogu saar on täis nende pesi, pead astuma õige ettevaatlikult, et mitte tallata peale mõnele rohus takerduvale tiirupojale, kes sind märgates teeb paar hädist jooksusammu, siis aga jääb abitult kössitama leeterohus, oodates oma saatust. Mine nüüd ikka, rumal loom, mis sa kardad ja häälitsed nii hädiselt, ega ma sulle midagi tee! Ja teie, seal üleval, ärge kisage nii kurjasti ega roojastage vahetpidamata alla, mina teie poegadesse ei puutu! Tiirude haudumisaeg on juba möödas, harva leiad mõne pesa munadega, kuid abituid poegi on täis kogu saar.

Käin saare läbi risti ja põiki. Vaatlen tulepaaki, mis automaatselt pilgutab oma valvsat silma iga nelja sekundi tagant, püüan arvata välja nende kidurate mändide eluiga, siis aga jään jahmudes seisatama — viis risti. Viis lihtsat puuristi. Nimed peal ja uppumise aeg. Seisatan nende ristide ees kaua… „Mihkel Eiskop. Uppus

33