küll praegugi jutustada, et kui vanasti mõni laev seal hukkus või meri midagi väärtuslikku randa uhtis, siis olid mõlema mõisa omanikud vana mereõiguse põhjal sealt saamas.
Nüüd sõidame Juhaniga naaberlaidudele, esiti Raudloole, pärast teistele. Need on samasugused kruusa- ja kivirühmad keset sinetavaid voogusid, nagu eelminegi, ainult palju väiksemad. Ühele nendest on mereloodijad ehitanud vaatetorni ja asetanud lipud, mille järgi toimetavad mere sügavuse mõõtmisi saarte ümbruskonnas. Seda tööd teevad nad juba kevadest saadik, teab Juhan kõnelda. Sõidavad igal hommikul Rutjalt siia, toimetavad mõõtmisi ja lahkuvad siis jälle.
Parajasti sõidabki randa mereloodijate paat. Teen nendega kaasa ühe sõidu merele. Neli meest istuvad aerudel ja sõuavad aeglases taktis, üks nendest loeb aerulööke ja hõikab aeg-ajalt: „Viis! kümme! kakskümmend!“ Iga kord heidab siis loodija, kes seisab käilas, loe vette ja hüüab omakorda kaptenile: „Kaheksa! Kümme! Põhjas suured kivid! Savi!“ Kapten istub päras, hoiab kaenlas tüüripuud ja märgib oma raamatusse loodija poolt hüütud arvud. Teatava maa järel määrab kapten ise sekstandiga asukoha ja kirjutab andmed raamatusse.
Nii kestab ühetooniline töö vahetpidamata. Teatava sügavuseni jõutud, pöördutakse ümber, asutakse saarel olevate lippude järgi teisele joonele ja jätkatakse mõõtmist. Istun kapteni kõrval, vaatlen taevast ja pilvi.
*
