Lähemalt hakati põlevkivi uurima maailmasõja ajal, kuna kaevandustele ja õlitööstusele alus pandi Eesti iseseisvuse algaastail. Praegu on põlevkivikaevandusi Kohtla-Järvel, Kukrusel, Rakvere lähedal Vanamõisas ja Sillamäel. Iga kaevanduse rajoonis töötavad õlivabrikud, kus põlevkivist aetakse mitmesuguseid õlisid ja bensiini.
Kogu kaevanduste rajoon jätab kõrve mulje. Maastik on juba iseenesest kehv, kuna lahtised kaevandused siin ja seal maarinda on lõhestanud ja ümbruse palja kiviklibuga täitnud. Põlevkivi ei esine paksu lademena paekivi vahel, vaid õhukeste kihtidena. Need õhukesed kihid võetakse välja, kuna paekivid jäävad vedelema kaevanduste äärtele ja kallastele, külvates kogu maastiku üle rusuhunnikutega. Liigud nagu hiiglavaremete vahel. Kui palju peaks küll päevi ja aastaid vajuma ajamerre, enne kui nendele rusuhunnikutele tekib maakamar ja seal jälle elu tärkab!
Või mis elu siin saabki tärgata: õlivabrikud tahmavad ööd kui päevad taevast, õhk on täis teravat põlevkivi tolmu ja tahma, nähtamatult sajab seda igale puulehele ja rohukõrrele. Ei näe siin vist kevadelgi mahlakas-rohelist aasa ega puulehte, kõike tahmab juba eos põlevkivisuits. See imbub nii lehesse ja puukooresse, et seda ei uha ära ükski vihm.
Kõrge torniga õlivabrik paistab kaugele üle maastiku, selle jäme korsten puistab halli suitsu üle kogu asula, tahmates rohtu, puid ja elamuid. Paekiviehitised on juba oma materjalilt hallid
