mine walmistanud. Näeme ju praegusel ajal, et muulane mõnda Eesti nime milgi kombel ei suuda wälja rääkida. Mis ime siis, kui umbes 700 aasta eest daanlased ühtelugu Eesti nimesid ära wäänasid ja wõõriti kirjutasid. Nagu enne tähendatud, seati Eestimaa kohta walmistatud Liber census Daniae osa mitme nimekirja najal kokku. Iga nimekirja walmistaja kirjutas nimesid isewiisi. Sel põhjusel leiame raamatu nimede kirjutuses nii wähe järjekindlust, et otse imestleda. Üks ja seesama nimi wahel kas kümnet wiisi kirjutatud. Kõige parema eeskuju annawad meile ses tükis sõnad küla ja mägi. Nii leiame küla sõna järgmistes nimedes: Peskulae, Torvascula, Rakela, Kalligalae, Jaergakylae, Pankyl, Herkial, Sellaegael, Paegkaelae, Melanculae, Vircol, Waerkaela, Wakalae, Wataekya, Martaekilae, Orgiöl jne. Igas eesolewas nimes tähendab sõna lõpupool küla. Meie wiisi ei ole, hulga kirjawiiside peale waatamata, kordagi küla kirjutatud. Muidu olgu Liber census Daniae külast weel nimetatud sõnad „kylaegund“ ja „kiligund“ — meie külakond, kihelkond. Niisama suurt kõikumist nimede kirjutamises näeme ka mäe ehk mäega ühendatud sõnades. Näituseks: Maechius, Mekius, Mechias, Meintakus, Emomaekae, Asimekae, Jacomeckae, Jalkemetae, Tarvameki, Vilumaeki, Kiriolle maec. Küll hulk mägesid, aga ei kordagi nimi meie wiisi kirjutatud. Nii tuleb kirjawiisi kõikumine igal pool enam-wähem nähtawale. Sarnasel kõikuwal alusel seistes ei wõi Liber meile täiesti kindlat juhtnööri anda, kudas kohti sel ajal tõesti hüüti.
Wõõriti kirjutuse juurde tuli weel wõõriti kuulmine. Wõõriti kuulmine aitab nimele segasema kuju anda. Igaüks, kel wõõra keelega tegemist, kuuleb õudseid sõnu tihti wõõriti. Mu ees seisab praegu kirikuraamat, mille jaoks sakslane esmalt Eesti nimesid üles kirjutanud ja
— 17 —
