lahkub meist raamatu lõpul raskemeelselt ohates. W-i sõna pole kunagi ülevamalt ja metallisemalt helisenud kui tema luigelaulus, vangimaja ballaadis, ja lord Henry ütleb Dorianile viimsel kohtamisel enne surma, kui ta klaverimängu lõpetab: „Kunagi pole te nii hästi mänginud kui täna öösel.”
Alguses ilmus see teos „Lippincotts Monthly Magazine’is” ja alles pärast seda raamatuna. Praeguse eessõna kirjutas W. a. 1891, kuna teos ise ilmus 1890, aga lühendatud kujul. Alles teises trükis omandas ta praeguse suuruse (juurde oli tulnud eessõna ja 3., 5. ning 15.–18. peatükk). Kaks korda on seda laval mängimiseks ümber töötatud, aga eduta, kuigi teos ise on menurikkamaid maailmas.
Öeldakse, W. olnud niihästi oma eraelus kui ka loomingus suurel määral jäljendaja, sest nõnda ilmutas ta oma armastust ja lugupidamist imetletud meistrite vastu. Muinasjutte kirjutades olnud tal ajendajaks ja mõtteandjaks Andersen, „Salome” idee saanud ta Flaubert’i lugedes ja käesoleva raamatu peamõtte (vananev pilt) olevat temas tekitanud Balzac oma „Shagrään-nahaga”, kuna muidu võivat temas leida muljeid ja jäljendusi I. K. Huysmans’ilt (A rebours), Poe’lt (William Wilson), Louis Stevenson’ilt (Dr. Jekyll and Mr. Hyde), Nathaniel Hawthornes’ilt (Prohvetlik pilt) jne. W. ise kinnitab, temas tärganud käesoleva teose peamõte 1887. a., kui ta ennast maalida lasknud. Oma pilti vaadeldes tabanudki teda nukker mõte, et tema ise peab varsti vananema, kuna pilt jääb särama igaveses nooruses. Siis avaldanudki ta maalijale soovi, et lugu võiks ometi olla ümberpöördult.
Et W. luues teistelt loojailt muljeid ja ergutust võis
