Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/32

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


vastu võtta, paistab üsna loomulikuna, sest kogu eluaeg ei väsinud ta kinnitamast: „Kunsti tõsine õpetaja pole elu, vaid kunst… Halb kunst tekib seal, kus pöördutakse elu ja looduse juurde, pidades neid kõrgeimaks hüveks… Ainult iseenda kaudu võib kunst täielikuks saada… Elu on kunsti parim, kunsti ainuke õpilane… Elu jäljendab kunsti rohkem kui kunst elu… Kunst ei kujuta midagi muud kui aga iseennast… Kunst pole kunagi teatud ajajärgu sümbol, vaid ajajärgud on kunsti sümbolid…” jne. jne. Looduski pidi kogu oma ilmastikkudega ennast kunsti järgi seadma. Aga on lugu W-i arvates tõesti nõnda, milleks siis loominguks aineid ammutada loodusest või elust. Looja peab pöörduma ainult loomingu poole – teiste loodud teoste poole.

Nõnda tegigi W. tõepoolest. Juba algusest peale ei olnud tema vaimustajaks loodus ega elu, vaid kunst ja kirjandus. Sellepärast on neil õigus, kes ütlevad, et tema oli kogu oma olemuses läbi ja läbi kultuuriline, raamatuline, maast lahti käristatud ja ebaorgaaniline. Tema teostes on palju rohkem tegemist kalliskivide, kallite riietega ja kunstiga kui loodusega. Kunst on tema arvates sisuta vorm. Ideaalseim kunstitöö on pärsia vaip oma mustriga, kus puudub tundmus, mõte, kõlblus, ühiskondlus, filosoofia, usk jne., sest kõik need inimlikud asjad püüavad ilu orjastada ja „kõik halb luule tuleb tõsisest tundmusest”. Sinine portselan olevat sama ilus kui ükskõik missugune Leonardo da Vinci maal. Oma käesolevat teostki nimetab ta kord puhtdekoratiivseks, kord kuldkoeks. Temaski etendab peaosa lõpuks mitte inimene, vaid kunstitöö – Dorian Gray pilt, see igavesti noor, igavesti särav.

Inglismaal võttis arvustus selle teose halvasti vastu. Tema kangelasi peeti ebakõlbelisiks ja ebatõenäolisiks. 32