Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/33

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Nagu juba tähendatud, esines käesolev teos tähtsa süüdistusmaterjalina kohtus. Huvitav on kuulda, mis arvas W. ise oma teosest „St. James’ Gazette’ile” saadetud artiklis. Kõigepealt arvab ta, et kui tema raamat Prantsusmaal oleks ilmunud, siis poleks ükski vähegi nimekas arvustaja vähegi mõjukas lehes teda kõlbluse vaatepunktist hindama hakanud, sest see poleks määrinud tema nime mitte ainult kirjandusmaailmas, vaid ka laia lugejaskonna silmas. Pealegi: „Romantiline kunst tegutseb erandiga ja individuaalsega. Head inimesed, kes kuuluvad normaalse ja seega siis hariliku tüübi kilda, on kunstiliselt igavad. Halvad inimesed sellevastu on kunsti seisukohalt vaadatuina köitvad uurimusesemed. Nad tähendavad värvi, lopsakust, haruldust. Head inimesed erutavad mõistust, halvad – kujutlusvõimet.”

Tõenäolisuse suhtes lausub ta: „Oleksid nad (kangelased) olemas, siis ei maksaks neist kirjutada… Niisuguseid inimesi pole olemas. Leiduksid nad kusagil, siis ei kirjutaks ma neist… Kirjanduses on suurimaks lõbuks: teostada olematu.”

Nõnda arvab W. kõlbluse ja tõenäolisuse kohta. Aga oma teost ei saa tema kuidagi ebakõlblaks pidada. Ta leiab selles selgesti avaldatud moraali, et „igas liialduses nagu ka igas keeldumuses peitub oma karistus. Maalija Basil sureb inimese käe läbi, kelle hinges ta koleda mõistusevastase edevuse suureks kasvatanud. Dorian Gray katsub pärast seda, kui ta elus andunud ainult himudele ja maitsmisele, oma südametunnistust surmata ja surmab seega iseenda. Lord Henry Wotton püüab elus jääda ainult pealtvaatajaks ja jõuab otsusele, et need, kes eemal püsivad lahingust, saavad sügavamalt haavata kui sellest osavõtjad. Ja muidugi – Dorian Gray’i on hirmus moraal, mida iharad ei suuda temas leida, kuna see

33