Kardinaal Radziwilli tegevus.A. 1584 võttis kardinaal Radziwill kirikukatsumise-teekonna Liivimaal ette, et oma uuristamise vilja näha. Talurahva seast leiab ta äraütlemata vaesust ja viletsust. Mitmel pool peab rahvas evangeeliumiusust veel kinni, teisal jookseb ta karjakaupa kardinaalile vastu ja täidab tema soovi. Nälginud hulgal on üks kõik, mis usku ta on. Ta teab ühest niisama palju, kui teisest. Aga katoliku usk näitab mitmel parem olevat, sest ta annab — leiba, mis nälga kustutab. Viljandisse ei ole kaua aega enam evangeeliumi õpetaja jalg ulatanud. Radziwill paneb siia katoliku jumalateenistuse käima ja salvib suure hulga mehi ja naisi. Tartus kuuleb tema rõõmuga, kuidas jesuiidid „Maarahvale Maakeeli“ jutlust ütlevad. Raekohtu käest nõuab tema, et evangeeliumi kuulutajatele rahvakeelne jutlusetegemine täiesti ära keeldaks, aga raekohus julgeb vastu panna. Kuid mis nüüd veel võimalik ei ole, küllap vägev mees selle pärastpoole läbi viib, pealegi niisuguses pisukeses, vaeses linnas, nagu Tartu sel ajal oli. Raskem oli juba rikkas kaubalinnas Riias julgete, kangekaelsete ketseritega ümber käia. Kui sellesama aasta jõulusid paavst Gregoriuse XIII parandatud kalendri järele kästi pühitseda, tõusis Riias mäss, mis alles siis jõuti sumbutada, kui eestvõtjad Giese ja Brinken ära hukati (a. 1589).
Vahepeal (a. 1586) oli Stefan Báthory surnud. Järeltulijaks valiti kuninga Johan III poeg Sigismund III Vaasa. Järgmisel aastal lahkus siit ilmast ka piiskopp Patricki. Võnnu doompraost Otto von Schencking sai tema asemele, ja usutaganeja tuhinaga hakkas tema nüüd õieti oma endist evangeeliumi kogudust taga kiusama. Poolakate vägivaldne talitamine Tartus.Iseäranis raske kannatuseaeg tuli Tartu kodanikkudele. Tartule ei kingitud a. 1582, kui ta Poola alla sai, vähematki eesõigust, nagu muule Liivimaale a. 1561. Algusest saadik talitasid siin Poola ülemad vägivaldselt, kuidas aga ise soovisid. Kuningas elas kaugel ja ei võtnud alamate hädakisa kuulda. Kohe riisus Jan Zamoiski (l. samoiski) evangeeliumiusuliste käest Maarja kiriku ja jättis neile ainult veel Jaani kiriku, mis seni eestlaste tarvitada oli. Kes katoliku usu vastu võttis, sai 2 rubla. Tõesti müüsid mitmed raugad ja naised selle eest oma usuvara ära. A. 1558 tulid siia 12 jesuiiti-paatrit ja asutasid oma kolleegiumi ehk suurkooli, kuhu tasuta lapsi õppusele võeti, et neist katoliku usu preestrid kasvatada. Ameti peale valmistati neid juba koolipingil niiviisi, et neid evangeeliumiusu jumalateenistust saadeti segama ja evangeeliumi õpetajaid teotama ja peksma. Õpetajatele keeldakse ära eest-
