Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/93

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Reduktsioon Liivimaal.Liivimaa tarvis nimetas Kaarel XI kindralmajori Robert Lichtoni juhatusel komisjoni, kes järele pidi uurima, mis põhjuste ja tunniskirjade peale mõisnikud oma omanduseõigust toetavad. Kuni orduajani pidi tagasi mindama. See tähendas, et pea kõiki Liivimaa mõisaid laenumõisateks taheti tunnistada, mis nad tõesti orduajal olid olnud, ja kõiki ähvardas komisjoni otsus, et nad kroonu kätte tagasi võetakse. Kõige pealt hakati nende mõisate omanduseõigust uurima, mis Rootsi suurtele väe- ja riigimeestele olid kingitud. Liivimaa maapäev 1681.Sakslaste käes olevate mõisate pärast kutsuti 1681 Liivimaa maapäev kokku. Lichton pani kuninga nõudmised ette: 1) Endised peapiiskopi, piiskoppide ja teiste vaimulikkude meeste käes olnud mõisad, niisama ordu ja ordumeistri ja teised mõisad, mis enne kroonu käes olnud ja nüüd kroonu käest ära läinud ehk laenuks antud, toimetatakse kroonu kätte tagasi ja jäävad päriselt kroonu omaks. 2) Maad mõõdetakse ja hinnatakse ära, otsused pannakse kirja ja selle järele määratakse maksud ühetaoliselt ja õiglaselt. 3) Talupojad lastakse priiks.

Kuningas pehmendab Liivimaa jaoks reduktsiooni määrusi. Mõisnikud reduktsioonile vastu.Maapäeva jooksul pehmendas kuningas oma nõudmisi tähtsalt. Seletuse alla ei võeta mitte enam neid mõisaid, mis enne Liivimaa ühendamist Rootsiga mõisnikkude käes on olnud. Need jäävad puutumata seniste omanikkude kätte. Mõisatest, mis Rootsi ajal on kingitud, nõutakse ainult need tagasi, mis juba vanasti kroonumõisad on olnud. Endised laenumõisad jäetakse ka edaspidi praeguste omanikkude kätte. Kingitud pärismõisad lunastab riigivalitsus täie hinna eest välja. Ka teisi mitmekesiseid kergendusi tõotati veel. Iseäranis lubati tagasivõetavad mõisad senistele omanikkudele rendi peale anda. Ka neist pehmendustest ei hoolinud Liivimaa võimumehed midagi. Nemad ei tahtnud heaga midagi käest anda, ükstäispuhas, kuidas see nende kätte oli langenud. Ägedasti panid nemad riigivalitsuse nõudmistele vastu ja otsisid oma „eesõigustest“ seljatuge. Sellegi pärast andis kuningas veel järele. 1687 tuli kuninglik käsk, et mõisad, mis mitte rohkem kui 1500 taalrit aastas renti maksavad, nende endiste omanikkude kätte igavese rendi peale antakse, kuna renti kolmandiku võrra alandatakse. Ka edaspidi ei tahetud renti tõsta. 1687. a. maapäev tänas küll kuninga armu eest, aga jonnis oma eesõigustega edasi, nii et uus kindralkuberner Jakob Johann Hastfer väevõimu ähvardas tarvitada, kui tagasivõetud mõisate lõpuarved ja rendid õigel ajal sisse ei saadeta.

93