99
nad järgmisel ööl riideid seljast, jätawad wähemalt sukad jalga. Ka wõtawad nad end pärast laualkäimist purju, mis paha wiisi wasta sõdida on. Aga tubaka pruukimist wõi nuuskamist pärast laualkäimist peawad nad patuks. Riided, milles nad laual käinud, jätawad nad terwel päewal selga, ei maga nad ka sellel päewal. Ka panewad nad tähele, et nad sellel päewal wõileiba sööwad.“
„Matuste puhul. Wälja wisatud ja ära põletatud õlgesid, millel haige on hinge heitnud, panewad hoolega tähele, mis jäljed nende tuha sisse on jäänud; on need inimese omad, siis peab üks inimene sestsamast perest, on nad elaja omad, siis peab üks elajas peagi surema. Kui kirikuõpetaja tuleb haigeid waatama, siis panewad nad agarasti tähele, kas tema hobune õue tulles pääd langeda laseb wõi ei; kui langeda laseb, siis arwawad, et haige sureb, kui mitte, siis saab haige terweks. Nad jätawad wankri wõi saani, millel surnukeha kiriku wiidi, mõne päewa wäljaspool wärawat seisma, muidu on karta, et warsti teised pea surewad, kui neid õue sisse toodaks. Surnute juurde panewad nad enamasti koti-nõela, niiti, harja, raha ja sarnast, sest nad arwawad, et neid asju teekonnal teisse ilma waja on. Nii mitu inimest, kui perest on surnud, nii mitu naela lööwad nad ukse läwesse. Nad ei luba, et üle nende põllu surnukeha wiidaks.
„Ajast ja päewadest. Nad panewad tähele, mil nad hommiku wara kodust ära lähewad, mis elajas wõi lojus nendele wasta tuleb, ja sellest arwawad nad, mis nendele päewal wõib juhtuda. Nad ei ole rõõmsad, kui haiged noore kuu ajal surewad, sest nad mõtlewad, et kõik õnn ühes hauda läheb; aga kui haiged wana kuu ajal surewad, jätawad nad õnne koju. Päewapööri ajal ei pese nad linast riiet, muidu peawad nad seda luku taga pidama. Ka ei pea nad sellel päewal sellesama põhjuse pärast linaseid kangaid pleekimas, waid wõtawad ära ja peawad järgmise päewani toas. Sügisel ajawad kõik lambad rukki orasele ja panewad hoolega tähele, kes püsti wõi põlwili sööwad; püsti sööjad on terwed, aga põlwili sööjad on haiged ja ei ela
