122
ja sihile ei jõua. Mis kaks konferenzi korda ei jõudnud saata, seda katsus ta üksi ära teha. Weel selsamal aastal (1687) pani tema terwe Uue testamendi Tallinna murdesse ümber, wõib olla enese ja mõne sõbra tarwitamiseks. Trükkimise pääle ta mõtelda ei tohtinud. Mis ta Pillistweres oli näinud, see tunnistas liig selgesti, kui kurwad lood ja lootused oliwad; see näitas temale, et aeg weel seks ei olnud tulnud, kus ühisel meelel Stahli keele wiletsust ja tema ja Forseliuse parandamise tarwitust ära tunti. Hornungi silmad uut paremat päewa ei saanudgi enam näha. Tema uuendused leidsiwad nii käredat wastuwaidlemist ja wihast tagakiusamist wanemate meeste poolt, et tema terwe elu seeläbi mõru ja raske oli. Igal pool rõhuti noort meest maha. Tallinna-maal ei antud Tallinna-keelsele kandidaadile kohta; ära Lätimaa piiri pääle pidi ta põgenema; tema ümberpanemise töö jäeti täiesti tähele panemata; kõigist nõuupidamistest hoiti ta kangesti eemale. Jah, Tallinna-maal loitis wihawaen Hornungi wasta taewani: tema Koddo ja Kirgo Ramat keelati hoopis ära! Et wiha silmad pimedaks teeb, on tuttaw wanasõna. Hornungi keeletarkus ja parandamise töö oli aga nii suur ja hele walgus, et ka tema waenlaste silmad seda ära pidiwad nägema ja tundma, et siin üks wägewam nende puudulise andmise pääle oli tulnud. Kui wäga nad ka Hornungi wihkasiwad, tema keelt nad ometi õppisiwad ja andsiwad 1700 Tallinnas uue „Koddo- nink Kirriko Ramatu“ wälja, mis Hornungi järele on parandatud ja mis Hornungi raamatuga tihti sõna sõnalt kokku käib. Et sarnane Hornungi töö tarwitamine lubamata oli, seda wihatuju neid ei lasknud märgata.
„1701 nimetas noor Rootsi kuningas Karl XII. senise Narwa õpetaja ja Ingrimaa superdendi Nikolaus Bergiuse Liiwimaa waimulikuks ülemaks. Kohe 1701 muretses ta selle eest, et Hornungi Koddo Ramat Eestimaal keelu alt lahti mõisteti ja laskis Riias teise trüki kirja panna. Aga tundmise puuduse pärast lükkas ta Hornungi kõrwale ja andis wäljaandmise Pärnu
