123
Eesti õpetaja Salomon Vestringi hooleks. Sõjahirmust hoolimata wõttis Bergius katki jäänud Piibli tõlkimise nõuu südisti üles. Küll oli tuttaw, et Hornungil ammu juba osaw Uue testamendi tõlge walmis kapis seisab, aga sest ei tehtud teatawale. Selle wastu anti käsk wigalist Wastset testamenti Tallinna murdesse seadida. Käsu täitjateks nimetas Bergius Pillistwere õpetaja Johann von Bertholdi, Suure-Jaani õpetaja Magnus de Moulini ja Põltsamaa õpetaja Johann Dorsche. Mikspärast kahte esimest, on arusaadaw. Nemad oliwad Adrian Virginiusega ja Laiuse õpetaja Reinerus Brockmanniga omad nimed Hornungi Koddo ja Kirgo Ramatu eestkõne alla pannud, et Hornungi tähtsat tööd oma nime mõjuga kaitsta. Et Bergius eemal seisis, siis ei tundnud ta tõsist asjalugu ja arwas, et Berthold ja Moulin ka ühes on tööd teinud, seda enam, et eessõna alla on kirjutatud: „Pillistweres, 27. septembril 1694,“ ja nimetas neid Uue testamendi tegijateks. Virginiust peeti sellel ajal wangis, Brockmann oli surnud, Hornungi nimi haiswaks tehtud, seepärast oli Bergius sunnitud Bertholdile ja Moulinile mujalt abilist otsima, et töö kiiremini idaneks. Seks walis ta Põltsamaa õpetaja Dorsche, kelle elukoht naabruses ka kergemat läbikäimist ja kokkupuutumist wõimalikuks tegi. Eesti-maal seadis piiskopp Jakob Lange neile kaasaitajateks kõrwa Peetri praosti Johannes Schoppe, Tallinna Püha Waimu õpetaja Eberhard Gutsleffi ja Ambla õpetaja Joachim Salemanni. Aga enne kui ühine töö sai algada, tuli sõjahirm ikka lähemale, ja werewalamine läks suuremaks. Kes wõis, põgenes kindlasse linna. Suurem hulk Liiwi- ja Eestimaa õpetajatest leidis Tallinna müüride taga warju. „Ilma kogudusteta oliwad nad nüüd küll, aga ilma tööta ei tahtnud nemad mitte jääda.“ Iga päew käisiwad nad Eberhard Gutsleffi juures koos ja hakkasiwad kibedasti Eesti sõnaraamatu kallal kirjutama. Waewalt oliwad nad aga esimese tähega walmis saamas, kui nad selle töö katki jätsiwad ja 1705 isekeskes seda kallist ja kiidetawat nõuu wõtsiwad „Jumala abiga Püha Kirja selgesse maa-keelde panna.“
