124
„Kaks nendest, Berthold ja Moulin, oliwad Hornungi hääd sõbrad, kes juba 1694 temale lauluraamatu wäljaandmiseks suureks abiks ja toeks oliwad olnud. Kindlasti tuleb arwata, et ka Hornungi noore ea töö, Uue testamendi tõlge, nendele tundmata ei olnud. Trükitud Uue testamendi puudusel oli nendel ehk koguni Hornungi tööst ärakiri jumalateenistuse ja õpetuse korral pruugitawal, nagu see sellel ajal üleüldse igapäewane asi oli, et need waimulikud raamatud, mis trükis ei olnud ilmunud, käsikirjades ühe õpetaja käest teise kätte rändasiwad ja igamees enesele ärakirja walmistas. Nõnda pääsis põgenemisel Bertholdiga ja Mouliniga ka Hornungi tõlge Tallinnasse ja wõeti ülemal nimetatud meeste poolt rõõmuga „läbiwaatamise ja parandamise alla,“ et seda kui oma tööd oma nime all ilma saata. Selle wälimise arwamise kõrwa astub sisemine tunnistus, mis arwamise kindlaks tõeks teeb: Uues testamendis walitseb täiesti Hornungi keel ja kirjawiis. Ewangeliumid ja epistlid Hornungi Koddo ja Kirgo Ramatus käiwad sõna sõnalt ja täht tähelt Uue testamendi sellekohaste tükkidega ühte. Ahrens on selle arwamise esmalt üles seadnud ja nõnda terawalt ning sügawalt põhjendanud, et otse wõimatu on weel kahtlusele maad anda. Ka Hurt harutab just nõndasama: „Hornung on tõlke teinud ja nimetatud teised õpetajad toimetasiwad seda trükki.“ Üsna halw on mõtelda, kudas Tallinnas wõõrast tööd tarwitati, ilma et tema peremehe, Hornungi, käest luba küsiti. Salamahti aeti asju, Hornungi kõrwa ulatas ometi teatus, et juba teist korda tema waewa wili wägisi käest kistakse. See kord ei suutnud ta enam ülekohut wagusi ära kannatada, waid püüdis oma wihameestele ette jõuda ja nende nõuu tühjaks teha: 23. märzil 1705 andis ta oma Uue testamendi käsikirja Pärnu konsistoriumisse läbikatsumiseks sisse. Sõja pärast oliwad konsistorium, gindralsuperdent ja ülikool kõik Pärnu warjule põgenenud. Wist lootis Hornung, et waimulikud ülemad tema töö osawusest aru saawad ja tema trükkimist soowitawad ja mõjuwalt toetawad. Aga ei olnud seda, kes Hornungi eeskujulisest
