Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/151

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

143

Ilmalikust kirjandusest Uue testamendi ilmumise ajal.

Et endised aastasajad Eesti kirjanduses ilmaliku sisu poolest waesed on, seda oleme juba tihti näidanud. Ka siis, kui Uus testament ilmus, ei juhtu meile midagi sarnast silma, kui me selleks mitte Käsu Hansu nutulaulu, mõnda pulmalaulu ja ühte lugu ühe warga kohta siia ei taha lugeda.

Põhja-sõja ajal on nimelt keegi Käsu Hans, kes enne Puhjas ja pärast Tartus Eesti kiriku köstriks olnud, muidugi ka ise eestlane, ühe nutulaulu Tartu linna kohta luuletanud. Laul leinab selle õnnetuse üle, mis Tartu linnal suure Põhja-sõja ajal kannatada oli. Linn sai Rootsi alt Wene alla, ja selle juures oli linnas rööwimist ja laastamist selle toore aja kombe järele, et wõitja enesele saaki wõttis. Köster Käsu Hans laulis siis: „Oh sa waene Tartu liin, suur ja raske sinu piin.“

Stahli ajast saadik oli weel pruugiks jäänud, et Saksa perekondades pulmade puhul Eesti keeli õnnesoowisid trükkida lasti. Nõnda leiame siis 17. aastasaja lõpust ja 18. algust weel mitmed pulmalaulud Eesti keeles. Neid ei taha me siin aga ligemini enam seletada. Nad on endist moodi, kui ka pärastesed keele poolest paremad. Ühe päälkiri aastast 1717 on: „Pulma Laul mis Selle ausa Issanda Hellere Hinrike, ning Selle ausa Neitsi Wröliko Tio Elso, Pulma Päewal 1717 17 Neäri kuu Päewal, Maal lauldi neist Ölletaiaist.“

Selle laulu juures on ka ülemal juba nimetatud „Üks Ennemuiste Luggu ühhe Warga peäle,“ millest me siin kohal pikemalt ei kõnele.

Tolle aja inimesed mõtlesiwad üksnes waimulikkude asjade pääle, ja ilmalikka kirjanduse töösid ei leia me nii hästi kui sugugi, kuid üksnes rahwa muinastarkus jõudis enesele siin ja sääl tähelepanemist ja üleskirjutamist nõuda.