170
Üks jutt linadest Matsi ja Jüri wahel.
Mats. Jüri, wend! Kas su linad on hästi kaswanud?
Jüri. Ole küll terwe küsimast, aga kui ma räägin, siis ma waletan, see mõisa tegu on nõnda mu kaela pääl, et ma nende ligi weel ’pole saanud.
M. Meil, Jumal paraku! on sel aastal õige lina-nuhtlus, neist oleme küll õieti ilma.
J. Wõe, mis sa räägid! Kudas nõnda?
M. Mõned on üsna lühikesed, mõned jälle nõnda harwad, et sa neid wõid lugeda, mõni tükk nii jäme kui kanep, mõni jälle pime tuder; mis mul on, neil ’pole nahka sugugi pääl, ja üks osa neist on luudjad.
J. Nõnda, Jumal paraku! see töö läheb hukka, mis sa nüüd mõisa wiid, ja misga saa oma peret katad; aga kust see ometi tuleb, et nad hukka on läinud?
M. Jah seda ei mõista üksgi mitte. Pole põud neid kinni pannud, ja meie maa on ka igawesti lina-maa olnud. Mis see muidu kui Jumala nuhtlus on!
J. Ei wõi kõik Jumala süüks arwata, küll on wahest seeme ehk rumalate inimeste wiga, kes õigel ajal ja õigel wiisil ei külwa.
M. Ehk wõib küll olla. Meie uus külamees külwas kõwa sawise maa pääle neid maha ja kündis päälegi neid sügawasti sisse. Mis nüüd maa pinnas oli, see jõudis kaste läbi ülestõusta, teised paniwad kewadesed tuuled kinni. Sest on linad nii harwad.
J. See’p see on. Oleks ta nüüd metsa alla neid maha teinud ja adra ette wõre pannud, ehk koguni äkke alla jätnud, ehk Jumal oleks linu andnud.
M. Nüüd pärast wihma on need teised küll jõudsasti tõusnud, aga mis ta hädalistest saab!
J. Mis ta neist saab! Need lähewad lõuguti all pooleks ja ropsimisel takuks. Mis muidu täis kaswanud ja lühikeseks jäänud, neist saab küll pisut linu, aga peenikese kiuuga kui pehme siid.
M. Seesugust wilja ’pole meil sel aastal. Neid peab otse wikatiga maha niidetama, saab siis näha, kas otsas midagi on, wõi peab neid niisama sigade ette pandama.
J. Kas siis söödi-maa teid ka
