Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/19

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

11

keelt ei oska, peawad ühe aasta jooksul enesele abid (capellanid) wõtma, kes maa-keeles jutlust ütelda oskawad, muidu tehtagu need waimulikud mehed ametist lahti“ jne. Sellest seaduse punktist on siis wäga selgesti näha, et waimulikkudelt meestelt, see on katoliki preestritelt, Eesti keele tundmist juba umbes 500 aasta eest on nõutud. Kus aga keele nõudmine juba seaduse läbi kästud asi oli, sääl on wissisti ka selle keele kirjutamist olnud, kui sellest ka meie ajani wäga wähe proowi on jäänud.

Sessamas seaduses 25-das paragrahwis on weel teine määrus Eesti keele kohta lugeda. See käib nii: „Ristimine sündigu nii ruttu kui wähe wõimalik pärast sündimist. Ladina keeli ristimise-sõnad üteldagu pühalikult, pikkamisi ja selgesti, sest nendes on sakramendi wõim. Preestrid õpetagu rahwast, et isad ja emad oma lapsi hädakorral ise ristida wõiwad ja nimelt nendesamade ristimise-sõnadega oma maa-keeles [in ydeomate suo]“. Nõnda siis annab siin katoliki kirik luba wanematele ise lapsi ristida ja nimelt Eesti keeles. Ei ole siis mingit kahtlust, et need ristimise-sõnad ka Eesti keeles on kirjutatud olnud, muidu ei oleks üleüldse nendest juttu wõinud olla, sest neid ei oleks wõimalik olnud õppida. Nagu ülemal näidatud, on Eesti keeles ka jutlust üteldud. Seesama kiriku-seadus teatab ka, et rahwa seas wana ebajumalateenistust ja ebausku olnud, mis muud midagi ei tähenda, kui et eestlased alles oma wanu pagana-aegseid jumalaid uskusiwad ja teenisiwad, millest nüüdgi weel wanas jutus ja laulus on mälestusi jäänud. Kirjalisi märkisid on raske leida.

Ainus arwataw märk Eesti keeli kirjast katoliki ajal on üks kiwist päälkiri Saaremaa Kaarma kiriku ukse üle, mis nõnda käib:

SEL-AASTAL
ON-SE-KIRK-WAL-
MIS-SA-NUD-
PET-RI-PAE-
WAL-AN 1407.

Selle päälkirja Eesti keel ei ole, nagu näha, palju teist wiisi, kui praegune Eesti keel, ehk ta küll ligi pool tuhat aastat wana