200
1780 Saksamaal Leipzigis wälja on andnud. See keeleõpetus oli tema aja kohta õige suur ja kaunis tuumakas töö, ja selles ilmus ka oma jagu Eesti wanu-sõnu, millel rahwa luulete kõrwal oma jagu kirjanduslist wäärtust oli. Hupel ise, kes Eesti rahwa-luulest wäga wähe oskas lugu pidada, arwas wanu-sõnu ja mõistatusi tähtjamaks — jutlustes ja waimulikkudes kõnedesgi tarwitada. Oma grammatikast ja sõnaraamatust muretses Hupel ise aastal 1818 weel teise trüki, mis Miitawis ilmus ja mõnegi tähenduse ja sõna poolest rikastatud ja täiendatud oli.
Hupeli teised kirjad, mida wäga suur arw on, ei ole tuuma poolest iseäranis tähtsad, waid on enamasti päälsikaudsed ja ühepoolsesti tehtud. Kõige rohkem tähele panna on weel „Nordische Miszellaneen“ ja „Topographische Nachrichten,“ milles wiimses ka Eesti rahwa ja selle kirjawara, elu ja kombete üle teatust on ja mõned rahwalaulud leitakse.
Ülemal nimetatud Eesti rahwa laulud, kui esimene selge üleskirjutatud näitus Eesti luulelisest, waimu-warast, on wäga tähtjas pärandus. Alamal oleme kõik need 8 laulu sõna sõnalt, kui ka praeguses kirjawiisis, ära trükkinud, ja iga lugeja ja osawõtja wõib ise näha, kuda Hupeli ajal Eesti rahwaluul seesamane oli, mis ta nüüdgi on, ja mitmed neist lauludest on uuemal ajal selsamal näol uuesti sõna sõnalt üles kirjutatud. Luulded on järgmised:
I. Laul naese wõtmisest.
Hellakene, wellekene!
Tõotasid naeseta elada,
Abikaasata karata,
Ära koolda kosimata.
Said elama, said olema,
Ei saan’d naeseta elatud.
Wõtsid teha puusta naista,
Wahterasta walmistada.
Puust saab naene puhtakene,
Wahterast saab walgekene,
Õunapuust saab õigekene,
Sarapuust saab sirgekene.
Hellakene, wellekene!
Kolme on naesele wajada,
Sisse hella hingekesta,
Suhu kulla-keelekesta,
Päha marja-meelekesta.
Hellakene, wellekene!
Wõtsid teha puusta naista,
