Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/211

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

203

Hõimuda teretamaie,
Kälil’ kätta andemaie!
Sugu saabas sääri suuri,
Hõimud hõbekübarad.
Neitsikene noorukene!


VIII. Laul orjapõlwest.

Mina ep lähe, tütar, tööde pakku,
Marjawarssi onade pakku,
Ei Jaani aseme pakku:
Ma lähen kurja saksa pakku,
Hirmsa isanda pakku;
Ma lähen kurja saksa põlwe,
Hirmsa isanda põlwe,
sandid löödi sambaaie,
Mehed kangisid kolisid,
Naesed hulk’sid ukse suussa,
Muna kindaad käessa,
Munade kirjad kinda’assa.
Kana kääksub kaendelassa,
Hani haljas alla hõlma,
Põrsas põllessa piriseb,
lammas laugib wangerilla.
Mis kanad munad munewad,
Needgi saksa waagenasse;
Lammas tegi laugu talle,
Seegi prae-wardaasse;
Lehm tegi härgse wasika,
Seegi saksa wälja pääle;
Hobu tegi täkust warsa,
Seegi saksa saani ees;
Naesel oli ainus poega,
Seegi saksa sambaasse.
Mis on elu, elbitakse,
Ehk on põlwe — põrguesse,
See’p on meie mõisaasse.
Sääl söödi tuline leiba,
Joodi kirjene karikas.
Tuli leiwa tukkumusse,
Sädem on sisu kena,
Wits on wiilaku wahella.
Kui ma pääsen mõisa-eesta,
Siis ma pääsen põrgu-eesta:
Pääsen kui soe suusta,
Lõwi lõugade wahelta,
Hawi hammaste päralta,
Kirju koera kiskumast,
Musta koera murdamast.
Ei mind kisu kirjukene,
Ega murra mustakene,
Hammustele hallikene:
Mul on peos penide kakku,
Musta merde ette käessa,
Halli kakku kaendelassa.
Nagi raasud põuessa.

Oma grammatikas on Hupel weel kaks õige ilusat rahwa luulet ära trükkida lasknud. Üks on kaunis armastuse- ja teine sõja laul. Meie paneme nad mõlemad siin üles:


Armastuse-laul.

Oh Mari muru-madala,
Angerpiiga peenikene,