Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/215

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

207

naese ehk ka muu töölise arwu wõeti. Ka siis, kui midagi pahandust rahwa enese wahel oli, mindi raamatu teatamise järele üksnes „mõisawanemate“ juurde õigust otsima, ja mis need tegiwad, see oli täiesti tehtud, muust kohtust ega muust õiguse mõistmisest raamat ei räägigi. Õige rohkesti tuleb seda ette, et raamatus „nõidade“ ja „tarkade“ tegusid ära laidetakse ja nende eest hoiatatakse. Sagedasti kaebab raamatu kirjutaja rahwa rumaluse üle, et nimelt rahwas ise ei mõista oma kasu nõuda, waid koguni tuim olla — iseäranis kooli ja õppimise-asjas, nagu seda ka eeskõnes loeme.

Raamatust on suure selgusega näha, et rahwas ihu- ja hingega mõisa päralt oli ja et pärisorjal wõimalik ei olnud ilma mõisniku lubata oma elukohtagi muuta. Sagedasti on ette tulnud, et Eesti pärisori püüdis oma elu selle läbi kergitada, et ta mujale maale ära põgenes, nagu seda tükist „Hulkoja“ loeme. — Ülem süü, mis siin inimesele süüks anti, oli „laiskus.“ Et laisku inimesi on, seda teab küll igaüks, aga kas ärapõgenemine pärispõlwes elawate eestlaste seas igakord laiskusest tuli, see on küll küsida; palju ennem wõiks arwata, et priiuse püha säde meie rahwa südamest weel ei olnud kustunud, ja see ajas neid mõnikord mujal maal paremat elu otsima.

Olgu nüüd Arwelius’e mõtted, kuda nad on. Ta oli oma aja laps. Aga tänu wäärt on seegi, et ta ometi Eesti keeles raamatuid kirjutas, ja seepärast jääb ta Eesti kirjanduses tähtjaks.

Teine raamat oli arsti-teaduse raamat rahwalisel meelel ja keelel. Sellel õpetab Arwelius eestlasi puhtalt elama. Ta näitab esiti, kui hirmus see on, kui inimene elawalt hauda maetakse, jutustades, kuda keegi mõisaproua oli minestuses mahamaetud ja pärast hauas ülesärganud. Siis näitab ta, kui kasulik see on, kui inimene oma terwise, maja ja riiete puhtuse eest hoolt kannab. Et lugejal kerge mõista, siis teeb ta seda jutuwestmise wiisi. Seda wiisi õpetab Arwelius meie rahwast ja püüab oma mõtte järele tema elu ja olu kergitada ja parandada, mille eest talle tänu olgu. Igaüks, kes kirjanduse edendamise eest hoolt kannab, on