209
„Kahesugused wennad. Kaarel auustas oma wanemaid, sest ta kuulis nende sõna ja kandis ikka hoolt, et ta nende meelt ei pahandaks. — Aga Klaus tegi, mis ta meelest hää oli, pani õpetaja hääd noomimised naeruks ja ei hoolinud wanemate sõnast ühtigi, waid tegi oma tolwaste kombete läbi oma wanematele tüli ja weelehaigust. — Kui nad nüüd mõlemad täieks meheks saiwad; siis wõttis mõisawanem Kaarli enesele kutsariks. Sääl mõisas wõttis Kaarel enesele hää ja warmsa naese, sõi hõlpsal wiisil oma leiba ja elas rõõmsaid päiwi seni, kui ta halliks läks. Kui ta nüüd wana oli, siis laskis herra teda mõisast lahti ja andis talle hää eluaseme ja maad, kus ta oma naese- ja lastega rahulisti elas seni, kui surm tuli teda koristama. — Aga Klaus jäi ikka tuhnuseks ja ei mõistnud ega wiitsinud tööd teha. Teda pandi sulaseks santide talupoegade juurde, sest üksgi hää inimene ei tahtnud teda wastu wõtta. Wiimaks läks ta siguriks; aga ei seegi halw amet jõudnud teda toita. Kui ta wanaks sai, käis ta kerjamas Kaarli ukse ees.“
Kirjutaja Arwelius näitab selles jutus, kuda see lugu, et „mõisawanem“ tedagi enesele kutsariks wõttis, juba sellele suureks õnneks tuli arwata, kuna teine, kes seks ei saanud, koguni kerjajaks hakkas. See on õige tunnistus, kui waesel korral Eesti rahwas 18. aastasajal oli ja kui wäga ta rüütlite rusika all seisis.
„Riidlemine saadab rahwa raisku. Ühe küla rahwas oli kaua aega rahu sees ühes koos elanud, ja nende taluasi oli hästi korda läinud. Aga see küla oli kahe walla järele, ja nende põllud ja heinamaad oliwad segamini ühes koos. Ühel pühapäewal, kui perenaesed ühes seltsis oliwad, sattusiwad kaks neist ühe tühja asja pärast riidu ja nii kõwasti, et nad wiimaks teine teise karwu hakkasiwad: üks oli ühest, teine teisest wallast. Need kaebasiwad pärast seda lugu oma meestele ja püüdsiwad neid ühte teise wastu äritada. Siis sündis kadedus rahwa wahel ja keelekandmine. Wiimaks saiwad nad tülisse põllu- ja heina-maa radade pärast, ja igaüks kaebas oma mõisas teise walla rahwa
