231
Aleksander I kõige Weneriigi Keiser ja Isewalitseja annab Oma truudele alamatele teada.
„Jumal teab ja kõik maa-ilm meiega, missuguse nõuu- ja wäega waenlane Meie riigi sisse tungis …… täis lootust oma riigi ja ligi kõige Europa sõjawägede pääle, mis ta oma rahwaga wõitlemiseks Meie wasta oli kokku saatnud; kihutatud ärawõtmise lõpmata himust ja were-ahnusest julges tema meie laia riigi südamesse tungida ……
„Kas waenlane oma tegudega, mis iga hää inimese meele wastu, oma mässawa sõdimise kombega Wene rahwa meelt ial wõinud nõnda taltsaks teha, et nemad oleksiwad taga nutnud oma haawasid, mis ta nendele lõi? Eks ei olnud näha, kui oli nende were ärawalamine neile julguse ja kindla kannatuse kinnituseks? Eks armastus oma maa wastu enam ei hakanud põlema, kui nende linnad ära põletati? Eks nende usk ei kaswanud ja eks ei süttinud põlema kättemaksmise kustutamata himu nende sees, kui nende templid ära teotati? Sõjawägi, riigiülemad, mõisnikud, õpetajad, linna- ja maa-rahwas, ühe sõnaga kõik seisused ei pannud oma waranduse kulu ja oma elu ohwerdamist miksgi ……
„Waenlane …… astus Meie piiride üle kahekümne riigi ja kahekümnesuguse rahwa wäega, mis ta kokku oli sundinud enese alla. Neid oli arwu mööda 500,000 jala- ja hobuse-meest ja nendega 1500 suurt püssi. Selle hirmutawa wäega tungis ta keskele meie riigi sisse ja ajas lahti ärarikkumist ja surma. Aga mittegi poolt aastat ei läinud mööda, ja ta kadus jälle ilma teadmata kuhu ……
„Muist, keda siin ja sääl maha löödi, kastsiwad oma werega Moskwa, Kaluga, Smolenski, Poola ja Litawa maad; muist on oma päälikutega mõnes taplemises wangi wõetud, kuni mitu tuhat ärawõitja käest armu paludes tema meelewalla kätte oma sõjawäe riistad maha heitsiwad. Muist jälle, arwu poolest nõndasamuti palju, on äkitselt põgenedes ja tagaaetud Meie wõitwate wägedega, nälja ja külma osaks saanud oma suurte püsside-, wankrite-, oma püssirohu laekate- ja oma surnukehadega maanteed katnud. Nõnda on sest päratu-
