Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/242

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

234

Wiimne rõõmu kiir on lõppemas.
Aga kas mu meel sest peaks kaeb’ma
Et siin elul surm on lõpetus,
Ja et suurest elu-jõest näha
Surma nii kui elu wahetus?
Mis on seatud igaühel’ osaks,
Eks see ole kõigil’ paremaks?
Kui ka sina sured, eks see mõte:
„Kõik ju sureb!“ sind ei kinnitaks?
Aga kuni elu tund weel käes on,
Olen mina wäga rõõmus sest,
Pruugin, mis sa, Jumal, mulle andnud,
Lootes, olles rahul südamest;
Tänan sind ka igal õhtu-ajal,
Et mu elu-päew on jatkatud;
Ja muud ’pole minu hingel muret,
Kui et meel saaks enam parandud.
Rahu nüüd ja üks kord suurel päewal,
Rahu kõigel, kes on inime!
Kandkem, lootkem! Ja see usk meil olgu,
Et, mis Jumal teeb, hää on see töö.
Ärgu olgu muret hombse pärast!
Rõõmsast’ armu süles uinun ma.
Isa, kui ma tulen sinu juurde,
Kus ma kiites tahan lahkuda.


Pühapäewa hommikul.

Keda päike, kuu ja tähed kiit’wad,
Keda kiidab taewa wäe hääl,
Keda minu süda kurwal päewal,
Nii kui rõõmsal, Isaks hüüab tääl,
Ülem Waim! kes oled kõiges paigas,
Keda usklik Issaks nimetab,
Keda kõige targem weel ei tunne,
Keda usk siin aga tunnistab:
Kuule mind sel sinu auu päewal!
Rahu on mu ümber rõõmuga
Kuule minu palwe koidu piiris
Ja su auu riigis armuga!
Jumal, Issa! Las’ mind armu leida,
Kui mu südant süitab armastus!
Armu, kui ma nõder su ees räägin,
Su ees, kel on päewaks pimedus!
Kas meid seati wale-wõrgu wangiks?
Lahti saagem tõe-riigi sees!
Ehk kas sünniks patu öösel käia? —
Anna walgust käia sinu ees!
Kas saab maa-ilm ülekohtust õndsaks?
Õndsaks meie saagem õigusest!
Kas wõib õelus meelel’ rahu anda?