238
eksami tegi ja nüüd kõik arstiteaduse doktori õigused Wenemaa kohta sai. Ta tuli Kuresaarde ning hakkas arstiks. Aastal 1804 pani ta kõik oma raekohtu-ametid maha ja heitis Saaremaa koolide inspektoriks kuni 1820. Aastal 1817 asutas ta Kuresaares Eesti kirjanduse seltsi. See selts ei suutnud küll kirjatöösid Eesti keeles ette wõtta, kuid oli äratuseks ja elustuseks Eesti keelt ja kirja uurida. Oma wiimsed elupäewad elas ta paiukat saades Kaarma kiriku-mõisa ligi maarahus ja suri Kuresaares 23. mail 1842, kus ta haud linna kirikuaial weel seisab.
Nagu ta eluloost näha, oli see wäga rahutu ja wahetlik. Sagedasti muutis ta elukutset. Siisgi oli tal weel mahti Eesti keelt õppida, Eesti kirjandust edendada ja ka ise kirjutada. Eesti keele oli tema, päris Saksamaa mees, kes alles täiel elueal eestlaste sekka tuli, nii suhu ja sulge saanud, et ta tõesti Eesti kirjameheks on tõusnud. Eestlased ei wõi säärasele mehele, kes Saksamaalt siia tuli, üsna eestlaseks heitis oma nimegi eestistades. Eesti kirjandust edendas ja rikastas, oma imekspanemist mitte keelata.
Luce on Eesti keeles mitmed raamatud awaldanud. Kõige esimene raamat tema sulest ilmus Tallinnas 1785, oli waimuliku sisuga ja kandis päälkirja „Juhhataja Piibli ramato sisse;“ seda trükiti 1789 teist ja pärast weel mitut korda.
Oma teistes kirjades on ta paljugi, muidugi enamasti Saksa keeles, „Eesti, kuid kõige rohkem Saaremaa ja Kuresaare, olust ja ajaloost, saarlaste toherdamisest, pulma, ristimise ja matmise wiisidest wäga palju ja mitmel puhul kirjutanud.“
Mis aga Luce kõige suurema õigusega Eesti kirjameheks tõstab, see on tema kiri, mis aastal 1807 Miitawis Steffenhageni trükikojas ilmus ja päälkirjaks kandis „Sarema Jutto raamat“ (Saaremaa jutu-raamat), 192 lehekülge, millest teine jagu Pärnus Markwardti trükikojas aastal 1812 trükiti, 227 lehekülge. Mõlemad raamatud on oma üle 400 leheküljese sisuga tõesti tähtsad kirjad. Nemad on aidanud Eesti terwet rahwast harida, kui nad ka päälkirja kandsiwad, mis
