242
aegu kõik ühe ainsa moodi järele. Missugusest teisest keelest wõib seda ütelda? Ta on nii kerge ja soraw õppida, et mina sagedasti tähele olen pannud, et õpetajad, kes ka wõõra maa mehed on, warsti selles keeles wõisiwad pääst kõnet pidada, mis nad palju kauema aja ja õppimise järele Saksa keeles mitte ei oleks julgenud teha.[1] Kas see wõiks sündida, kui tõesti nii ränk ehk koguni wõimata oleks oma mõtteid ses keeles awaldada? Ja kui kaugele jõuaksiwad Eesti keeli rääkijad weel, kui nad wähegi hoolega grammatika järele Eesti keelt õpiksiwad ja uuriksiwad ja mitte nii ruttu ära ei tüdineks teda tundma õppimast, kui nad juba, mingu kuda läheb, natuke oma tarwis Eesti keelt mõistawad.
„Et Eesti keele täis-kõla ja moondus kõnelejale wäga tulus ja et tal loomulik mõnu on, ka waimustatud ja tuliseid kõnesid temas pidada, ilma et selle pärast tema armas ja südamelik olemine wäheneks, ei wõi küll keegi jutluse-tegija salata, kes kõike tähele paneb, mis tema kõnele, südant liigutada ja kasu saata, tarwis läheb.
„Niisama wõib Eesti keelt wäga hästi laulu-tegemiseks tarwitada. Naesterahwad, kes ehk weel ialgi ühte Saksa keeli laulusalmi ei olnud teinud, on sagedasti Saksa salmikud Eesti keelde, sessamas mõõdus ja päälegi riimitud, ümber pannud. Iga laul meie laulu-raamatus on sellesama wiisi järele, mis tal Saksa keeles oli, ümber pandud, pea igas salmis seisab see sama mõte, mis tal endisel näol oli, ja mõni laul on ümber pandud ilusamaksgi saanud. Mihuke keel wõib ses temast mööda minna? Ja ometi kaevatakse, tema olla waene, ei olla wõimalik temas kõike ära ütelda! Eestlane salmib pääst; muidugi
- ↑ Muidugi on nüüdsed Eesti keele tundjad ja õppijad hoopis teise mõtte Eesti keele üle saanud ja arwawad teda ammugi raskemate keelte liiki. Ei ole ta seestpidine ehitus nii liht ega muuda endid ajasõnad nii ühe mõõdu järele, kui siin Dr. Luce arwab. Mis auus kirjutaja siin wõõra maa meestest ütleb, et nad Eesti keele nii hõlpsasti ära õpiwad ja temas warsti räägiwad, ei ole ka just õige, sest niisuguste meeste rääkimine ei ole weel kellegi keel, ja kui nad siisgi temas julgewad kõneleda ja Saksa keeles mitte, siis sünnib see selle teadmisega, et rahwas keele põhjast midagi ei tea ja rahul on, kui aga aru saab, ja et õpetatud kuuljaid ei ole. Rm. krj.
