18
Saksamaal oli tuntud nõiaprozesside aeg. Ka kuradi nimi tunnistab, et kirjakeel juba enne seda olnud, mil teda kesk-aja lõpul mungad Dominikani ordust on alganud ja harinud.
Grammatika poolest on Georg Mülleri jutluste keel wäga waene. Õperaamatuid Eesti keele tarwis ju ei olnud. Ainus õpenöör oli keel ise, nagu teda rahwa suus räägiti. Müller õppis linna-keelt, mis mitte puhas ega selge ’polnud. Rahwa suud ei pandud palju tähele, sest et juba oli hakatud Saksa keele järele Eesti keelt kirjutama. Sõna- ja lause-õpetusest loomulikul põhjal ei wõinud juttugi olla, kui ka Müller mõndagi sõna ja käändu rahwasuust on õppinud. Sõnade painutamisest ei teadnud Müller midagi, waid kirjutas „lauta, paicka, palgke, tilcket, karkab, kytetut“ jne., kus tarwis kirjutada „lauda, paiga, palge, tilgad, kargab, kiidetud.“ Aga ka üsna õigeid sõnu leiame, kui ka Saksa keele kirjawiisis: „poya, wäe, soet, ea, laehme, woetut, peaxite ja muud. Ka wanu sõnade kujusid on leida, nagu „piddad, siddes, eddes, eddest, hoydab“, mis nüüd on „peab, sees, ees, eest, hoiab.“ Imelik on, et sõnu oli, millel weel uuem kuju kui nüüdses keeles „waadt, alleb, iaame,“ mis nüüdses kirjakeeles „wagad, algab, jagame“ on. Osastaw kääne on tuntud, kuid on harwa: „Woyd ninck Mett“ s. o. „wõid ning mett“. Alaleütlewal on ikka -ll lõpuks, nagu Soome keeles praegu: „ilmalle, wanambille, kariatzelle“, kus nüüd „ilmale, wanemile, karjatsile“ ehk weel parem „wanematele, karjastele“ kirjutatakse. Ka ütleb jutlustaja „wyß peatückit, kax korwat, kolm Waymudt“, kus nüüd „wiis päätükki, kaks kõrwa, kolm waimu“ üteldakse. Saksa keele maiku on ka eitaw pööramine, „eb kolbame, ep tahame, eb laehme“ kus „meie ei kõlba, meie ei taha, meie ei lähe“ tuli ütelda.
Et Georg Müller muidugi teada Saksa keeli mõtles, püüdis ta ka Eesti keeles selle järele teha. Nõnda tõlkis ta ka sugusõna (artikeli) Saksa keelest ümber: „se sakrament sest altarist, se kuningas Franckrike Maast, se Risti welie arm“ jne., kus
