252
keelt muist puudulisemini muist ka paremini. Aga kõik oliwad osa wõtmas elawad. Muidugi teada oli kõigi Eesti keeleliste kirjade päätuum usulik ja waimulik. Juba Schwabe raamatute nimekirjas leiame suure hulga Eesti kirjamehi, kes 19. aastasaja algul, nimelt 1800—1820, Eesti keeles raamatuid kirjutasiwad. Nende kirjutatud raamatuid üksikult nimetama ja arwustama hakata wiiks liig pikale. Suuremad kirjamehed Hupel, Arwelius, Willmann, Ludse, Frey, ka Winkler, oliwad ülemad hooandjad olnud.
Nende ajal juba 1774 kirjutas Christoph Henkel oma raamatukese „Jummala surest teggodest“ Tallinnas trükitud.
Nõo õpetaja praost Sczibalski poolest on suur Eesti keeli jutluse-raamat — Tartu murdes — ilmunud, mille eeskõne on kirjutatud: „Ney keriko man 1779.“ Selle lisana on ka „Nelli kannatusse jutlusi jne.“ Põltsamaal 1788 trükitud.
Siis on weel nimetada J. G. Schnell, Suure-Jaani kirikuõpetaja, kes 18. aastasaja lõpul ja 19. algul mitmed waimulikud kirjad wälja andis, mille seas „Lühhike Piibli-Ramat“ Tartus 1791 Grenzius’e juures, selsamal aastal ka teist korda ja aastal 1803 kolmat korda trükitud.
N. v. Hagemeister kirjutas 1790 õpetuse uppunute päästmiseks, Tallinnas Iwerseni ja Wemeri juures trükitud.
Iseäranis wiljakas oli A. H. Lükke, Ambla õpetaja ja Järwa praost, kes hulga waimulikka raamatuid kirjutas, nõnda „Ristiusso üllemad õppetussed 1796,“ „Uus katekismuse ramat 1887“ ja enne neid weel „Õppetusse ramat nende heaks, kes Jummalat püüdwad selgeminne tunda“ Tall. Iwerseni ja Wemeri juures, 1795, 173 lhk. Kõige tähtsam oli aga tema ilmutatud laulu-raamat ewangeliumide- ja epistlitega.
Kambja kirikuõpetaja Erxleben kirjutas „Wanna Piibli-Ramat“ Tartus Grenzius’e juures 1796.
Iseäranis rohkesti on 19. aastasaja algul raamatuid ilmunud, mille kirjutajad mitte teada ei ole, sest paljud kirjutajad ei pan-
