Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/262

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

254

kaks Eesti nime on nende seas: Raudjalg ja Wilkoks, kes aga Tartu murdes on kirjutanud. — Siis ka Rosenplänter, kellest peagi rohkem kuuleme.

Juba neist kirjameestest ja teistest weel wähematest nimetamata jäänudest on näha, et Dr. Ahlqvist’il, Soome kirjamehel ja pärastesel Helsingi ülikooli rektoril, õigus on, kui ta ütleb, et Eesti kirjanduse põllul hoopis elawam liikumine oli tõusnud kui endisel ajal. Ahlqvist oli nimelt esimene, kes Soomemaal Eesti kirjanduse ajalugu tutwaks tegi ja nimelt ajakirjas „Suomi“ juba 1855. aastal täiesti 109 lehekülge pika kirjelduse enese sulest awaldas, milles Eesti kirjanduse ajalugu kaunis täielikult oli ärajutustatud — nii palju, kui teda sel ajal üleüldse oli, sest et täielisem kirjandus alles pärast seda kosus. Ahlqvist püüab seda üleüldsemat liikumist Eesti kirjanduse laienduseks ka kaugemalt seletada kui see sisemistest põhjustest wõimalik oleks. Ta kirjutab: „Ja mis on selle kihutuse põhjus, mida enne Eesti keeles harwa tunda? Siin oli mitu põhjust. Prantslaste üleline wõimu-himu oli üleaegseks saanud, ja maailm pääsis wiimaks rahule, mis Saksa-maale niisama hästi kui wabadus oli, sest teda oli sõdija-keiser kõige rohkem surunud. Walitsejate ühised püüdmised kõigi alamatega seda rahwuslist wabadust tagasi wõites sünnitasiwad üks teise wastu seiswates seisustes suurema keskwahelise armastuse ja auustuse. Ka Wene ida-mere maakondadesse, milles Saksa olu on haridusena ja milles sakslased seni ajani kindlamas ühenduses kodumaaga oliwad kui nüüd, ärkas see lõbusam kergem waim ja õnnetumaid maa-kündjaid hakati inimesteks ja wendadeks pidama ja nende keelt uurima ja harjutama. Weel enne kui see ebawagane ja ülem tundmus tõstis talupoja auu see õndsa keiser Aleksandri seadlus, mis kohe pärast Prantsuse sõda awaldati, mille järele aadeli-talupojad orjusest wabastati ja maaisandate ja õigusmeeste olu maal nende wastu seaduse-aluseks tehti. Maa-kohtute mõistjaid ja kirikuherrasid kästi rahwasse puutuwaid asju rahwa enese keelel kirjutada, mis juba