261
likuks- ja paremaks-saamisest kõneleme, — noort sugu peab tema koolitama, tema õpetama, tema maailma wiima mõistlikule elule ja tööle. Ja seda kõik peaks nõnda nimetatud piiblikeelega, kellest mitmed wäga palju lugu peawad, teha wõima? Wõi selle wähese keeletundmisega, mis tema oma lapse- ja poisikese-põlwes nõnda nimetatud kadaka-saksa teenrite käest õppis ja mis ta gymnasiumis ja ülikoolis suuremalt osalt jälle ära unustas? — Sel wiisil ei saa mitte kõige wähematgi tehtud. Sest kui teiste kohta tahetakse mõjuda, siis peab neid, nagu igaüks teab, targu tuntama, nende elamist, nende mõtteid, nende kombeid ja pruukisid. Ja seda kõik ei tohi mitte nagu ühest ümberpanekust tundma õppida, waid selle iseäralikust teest, kellega kõneleda, kelle sisse mõjuda, keda õpetada tahetakse. Muidu räägime puudulikult ja ütleme sagedasti, mis meie ütelda ei tahtnudgi. Ainult oma keeles saab täit aru kätte, ja kes kasuga rahwaga rääkida tahab, see peab, niipalju kui see ülepää wõimalik on, rahwusliseks saama. Iga Eesti õpetaja, kes selles tükis nagu talupojaks saanud, wõib omale õnne soowida, sest ta saab wissisti õnnistusega ja kasuga kõnelema ja õpetama. — Täielik Eesti keele tundmine on üks neist ülematest asjadest, mis üks Eesti õpetaja peab taga nõudma. Kõik teised teadused on, kus keel puudub, kõige wähemalt nendele, kelle pärast õpetajale õpetaja-amet anti, asjata ja kasuta.“
„Paneme weel teise näituse ette. Rosenplänter kirjutab („Beiträge“ XVII): „Soow Eesti ja Läti keele õppimise kohta. Kui meie õiglased oleme, siis peame tunnistama, et meie kubermangus mõnigi tubli mees omas ametis mitte nii kasulik ei ole, kui ta olla wõiks ja tahaks, sest et ta Eestimaal mitte küllalt Eesti ja Lätimaal mitte küllalt Läti keelt ei oska. On nüüd rahwa õnn ja haridus need mõlemad wiimased sihid, kuhu teadused ja kõik uurimised wiiwad, siis on see ainult korraline pärimine, kui soowitakse, et igaüks, kes Liiwi-, Eesti- ja Kuramaal ametit pidada tahab, ka ühe wõi teise rahwa keelt peab mõistma. On küll õige, kui
