273
oma toad ja kambrid ning toaesised kõik laupäewa õhtul enne wihtlemist puhtaks. Ka pesewad nad kõik sööma-jooma-nõuud ja wee-panged ning muud pisukesed käes käidawad nõuud ja söömalauad laupäewa õhtul puhtaks. Õhtu sööma-ajaks keedab perenaene putru. Kui rahwas wihelnud ja kõik tööd tehtud on, mis esiti nimetasin, siis loewad ja laulawad perewanemad ning kõik pere ühes seltsis raamatust ja ootawad neid inimesi koju, kes mõisas teol ehk ka wahest mujal wäljas on. Kui nad tüki aega saawad lugenud ja mõned laulud laulnud ja selle aja sees see wäline rahwas weei mitte koju ei tule, siis sööwad nemad, ja pärast sööki loewad nad jälle raamatut ja ootawad ning räägiwad ikka nendest, kes wäljas on — seni, kui need ükskord tulewad. Kui nad saawad tulnud, siis antakse nendele süüa, ning kodune rahwas ajab nendega hääd juttu ning küsib, kudas kellegi lugu olnud ja mis keegi wäljas on näinud ja kuulnud, ja seda mööda heidawad nad magama. Hommikul tõusewad nad üles, panewad endid riidesse, soewad pääd ära, pesewad silmad puhtaks, ja siis hakkawad nad raamatut lugema. Kui tüki aega saawad lugenud, siis hakkawad nad sööma; aga wahest peawad ka enne söömist ja mõni kord juba laupäewa õhtul seda aru, kes kirikusse läheb. Kui kirikusse minejaid mitte teada ei ole, siis küsib mõni kord peremees oma pere ning laste käest: „Noh, lapsed, kas lähete täna ka mõned kirikusse, wõi pean ma ise minema, wõi lähed sina, perenaene? Sest ikka peab mõni minema Jumala sõna kuulma, ja ka seda teada tooma, mis kiriku pool kuulda on, kas mõni on ära surnud, wõi on mõni juurde sündinud, ja mis hääd õpetaja meile veel kuninga ning muude asjade poolest teada annab.“ Kui siis keegi kirikusse läheb, siis ehib ta ennast pärast sööma warsti walmis ja hakkab minema. Kui ta hobusega läheb, siis aitawad teised teda ehtida, panewad hobuse ette ning saadawad teda ilusasti minema.“
„Kuda eestlased surnuid matawad. Kõige esiti, kui üks inimene ära sureb ehk hinge heidab, siis loetakse tema
