280
wane ja wilets näib, et iga haritlane teda peab halatsema… Aeg oleks aga kord, et wahet sõnade wahele „talupoeg“ ja „eestlane“ tehtaks. Kui eestlastest räägitakse, siis ei räägita ju ka ikka selle wõi teise aadelimehe päristalupoegadest… Meil on ju ka kodanikkusid, kaupmehi, walitsejaid, ametmehi, käsitöölisi jne., kes eestlased on. Miks ei peaks nad oma keeles oma poegi kaswatama? Miks peab mõni, kes keskmise hariduse astmele jõuda tahab, sunnitud olema oma keelt, sellega ühes paraku ka wanemaid, sugulasi, sõpru, niisama sagedasti oma südame puhtust, oma ilmsüütust, oma usku ohwerdama ja nagu mänguasi hulkuma, mida ei sakslased ega eestlased enam miksgi ei pea? Waadatagu eestlaste ajaloo pääle, ja nii palju wõi wähe kui nendest teame, ometi peame sellest rahwast lugu pidama“ jne.
Nõnda kirjutas jällegi üks sakslane ligi saja aasta eest eestlastest ja lootis, et Eesti keel auusse tõuseb ja eestlane enam ei häbene end seks tunnistada. Aga kust see tuleb, et weel nüüd eestlasi on, kes, ehk Eesti keel ja kirjandus juba küll õige kõrgel järjel seisawad, ikka weel häbenewad eestlased olla ja endid seks tunnistada? Kurblik lugu! Eks nüüd kord see aeg peaks tulnud olema, kus „üks keel, üks meel“ igal eestlasel oleks!
Eesti rahwa muinasaegse waimuwara korjamine aastas mõnegi kauni toode walgele, mille läbi meil wõimalik on Eesti waimu sünnitusi arwustada ja selle seisu üle otsustada. Meie arwame siin sündsaks weel sellest muinaswarast mõnda tähtsamat korjajat nimetada, kes Rosenplänteri ajakirjale on nimelt Eesti wanu luuldeid sisse andnud. Selle juures trükime mõne näituse nende korjandustest ära. Need korjandused ja korjajad on järgmised:
Neli rahwaluulet, mis korjanud õp. Bochmann Audrust. (Ära trükitud „Beiträge“ II. 1813, lhk. 71):
Lõikajate laul.
Küla tüdrukud, õesed!
Nüüd on luba lusti lüüa,
Luba lusti sees elada.
Nüüd ’pole suu sulgujaid,
Keele kinniköitijaid.
